Paljude ekspertide arvates on idamaine tants ehk kõhutants vanim tantsuvorm, pärinedes vanadest rituaalsetest traditsioonidest Vahemeremaades, Balkanil ja Kesk-Idas. Levinuim vääritimõistmine tänapäeval on see, et kõhutants on mõeldud meeste meelelahutuseks.
Läbi ajaloo on seda rituaalset väljendusvormi kasutatud tavaliselt hoopis teistele naistele esinemiseks - seda viljakusrituaalide vältel või pidudel, millega noorikut abieluks ette valmistati. Meestel üldjuhul selliste toimingute juures viibida ei ole lubatud.

Kõhutants sobib hästi naise luustikule ning lihaskonnale, liigutused saavad tihti alguse ülakehast, mitte jalgadest. Kõhutantsus liiguvad keha erinevad piirkonnad üksteisest sõltumatult, moodustades naise keha kaudu sensuaalseid kujundeid. Tavaliselt esitatakse kõhutantsu paljajalu rõhutamaks sidet tantsija, tema väljendusviisi ja Emakese Maa vahel.

Idamaise tantsu kostüümid on sageli värvikirevad ning voogavad, neid ehivad sallid ning loorid. Tihti kasutatakse eksootilisi ehteid, mille hulka kuuluvad ka keerukad müntidest tehtud vööd. Algusaegadel sisaldus sellises vöös terve perekonna rikkus, mida sel moel oli hõlbus kanda, kui naine pidi kiiresti ühest kohast teise liikuma või põgenema. Veel kasutatakse tantsudes mõõku, madusid, suuri anumaid ja leegitsevate küünaldega küünlajalgu.

Kõhutantsu iidsed juured ja traditsioonid on ka tänapäeval väga elujõulised ning oma algetest on idamaine tants levinud üle terve maailma. Erinevate kultuuride kõhutantsus on palju ühiseid jooni, kuid samas võib nende hulgas eristada palju erinevaid stiile. Idamaine tants võib olla sügavalt traditsiooniline, kuid samas võib saateks kasutada ka tänapäevast läänelikku muusikat. Millises vormis kõhutants ka ei väljendu, on see maailmas üks tugevaim ja elujõulisim side meie iidse pärandiga.

Allikas: www.bellydance.org
 Pildid: Nayika